Viimastel aastatel on Eesti vanalaevanduse entusiastid ehitanud või taastanud mitmeid põnevaid aluseid minevikust. Nüüd on sellesse nimekirja – tõsi, mudelina – lisandunud sõjaeelne Eestis ehitatud hüdrograafiaalus Merepoeg.
Aastal 1937 Tallinnas Riigi Sadamatehastes vette lastud ja järgmisel aastal valmis saanud ligi 30 m pikkune Merepoeg oli omal ajal omalaadne „sotsiaalprojekt“. Ühest küljest oli Veeteede Valitsusel vajadus uue hüdrograafialaeva (tollases kõnepruugis meremärgipanija) järgi, sest selleks otstarbeks kasutatud alus Pirita kanti vanuse tõttu maha. Teisalt ehitati Merepoega tänase Admiraliteedi basseini ääres nii-öelda puhvertööna ehk peamiselt siis, kui sadamatehastel oli vähem muud tööd. Nii said seeläbi sadamatehased vältida tööliste vallandamisi aegadel, mil muud tööd nappis. See oli ka põhjus, miks suhteliselt väikese aluse ehitamine pea kolm aastat kestis.
[1]
Ligi 2 m süvisega kuni 9,5 sõlme arendanud Merepoeg oli mõeldud meremärkide panemiseks peamiselt madalamates vetes – seda valdavalt Tallinna lahel ja Väinameres. Kere kuju lubas Merepoega vajadusel kasutada väikese jäämurdjana, lisaks oli laeva võimalik rakendada riigikaitselisel otstarbel. Aluse meeskonnas oli 20 liiget, laeva kapteniks Arnold Lell.
[1]
Ligi 2 m süvisega kuni 9,5 sõlme arendanud Merepoeg oli mõeldud meremärkide panemiseks peamiselt madalamates vetes – seda valdavalt Tallinna lahel ja Väinameres. Kere kuju lubas Merepoega vajadusel kasutada väikese jäämurdjana, lisaks oli laeva võimalik rakendada riigikaitselisel otstarbel. Aluse meeskonnas oli 20 liiget, laeva kapteniks Arnold Lell.
Laiemale avalikkusele sai Merepoeg tuntuks kui president Konstantin Pätsi „lipulaev“ tema visiitidel Hiiumaale ja Saaremaale (vastavalt 1938. ja 1939. aastal). Nendest aegadest on säilinud ka ajastutruud Eesti Kultuurfilmi kroonikakaadrid (vt siit [2]ja siit [3]).
Merepoeg elas üle nii Teise maailmasõja kui sellele järgnenud segased ajad. Nõukogude ajal sai Merepoeg endale uueks nimeks Teodoliit, kui tegutses Leningradis, Kroonlinnas ja Riias. Viimane teadaolev pilt omaaegsest Merepojast on õnnestunud leida kuuekümnendatest aastatest, kuid see, millal ja kus täpselt alus vanarauaks lammutati, on paraku seni teadmata.
Mullu algatas MTÜ Raudlaeva Maja Merepoja mastaapse laevamudeli ehitamise. Koostöös inseneribürooga MEC (insenerid Peeter Sumeri, Martin Enok ja Meelis Mäesalu) valmisid vanade fotode ja kroonikakaadrite ning teiste sama ajastu aluste eeskujul joonised ning seejärel läks juba ehitamiseks.
Mudelimeister Pavel Vedehhini (pildil) sõnul oli tegu igati põneva väljakutsega. Esialgu oli võtta vaid neli pilti, hiljem lisandusid kroonikakaadrid ja üks pilt sõjajärgsest ajast, kuid need ei andnud ülevaadet kogu laevast. Asja tegi segasemaks see, et kuna laeva ehitamisel ja hilisema ekspluatatsiooni vältel viidi sisse rida muudatusi, siis olid paljud taasehitamiseks olulised laeva detailid eri aegadest pärit fotodel erinevad, loomulikult polnud kusagilt võtta ka esialgset värvilahendust. Tõsi, oli säilinud materjale Merepoja sõsarlaeva Merikaru kohta, kuid laevad olid sedavõrd erinevad, et suurt abi ei saanud sellestki. Veidi lihtsamaks läks alles siis, kui arhiivisügavustest lõpuks algne tellimusleping välja tuli.
[4]
Siiski oli otsimist ja katsetamist omajagu – isegi tekirajatiste asukohta tuli juba valmis mudelil kaks korda muuta. Ja ehkki üht-teist tuli lõpuks siiski paika panna oletuslikult, on mudelimeister ise tänase tulemusega enam-vähem rahul, hinnates tulemust 90 protsendiga (päris täiusliku tulemuseni jõudmiseks tuleks seni 1,5 aastat kestnud tööle veel aastake juurde arvestada).
[4]
Siiski oli otsimist ja katsetamist omajagu – isegi tekirajatiste asukohta tuli juba valmis mudelil kaks korda muuta. Ja ehkki üht-teist tuli lõpuks siiski paika panna oletuslikult, on mudelimeister ise tänase tulemusega enam-vähem rahul, hinnates tulemust 90 protsendiga (päris täiusliku tulemuseni jõudmiseks tuleks seni 1,5 aastat kestnud tööle veel aastake juurde arvestada).
Mini-Merepoeg mõõtkavas 1:50 on varustatud elektrimootoriga ja on raadio teel juhitav – seetõttu on Pavelil plaanis sellega suvel ka laevamudelismi Eesti meistrivõistlustel kaasa lüüa ning kindlasti oleks korraliku ja täpse, käsitööna valminud mudeliga põnev rinda pista ka Taani, Saksamaa ja Hollandi (kus väga tugev autentsete mudelite ehitamise koolkond) rivaalidega – pealegi oli laeval lausa Saksa laevatehase mootor…
Mis edasi saab, näitab juba aeg. Kindlasti saaks nii mudelist kui selle ehitamise käigus leitud materjalidest põneva näituse ja mine tea – ehk jõuab Merepoeg miniatuuris kunagi ka laiema publiku ette.
Aga miks just Merepoeg? Pole ju tegu teab mis suure ja uhke alusega ning tema jälg Eesti merenduses ei ole väga suur. „Otsisime midagi, mis oleks Eestis ehitatud ning tahtsime sellega näidata, et Eesti sõjaeelses merenduses on ka muud peale üldtuntud Suure Tõllu,“ selgitab Ilmar Tamm MTÜst Raudlaeva Maja, pidades Eestis projekteeritud ja siin ehitatud Merepoega suurepäraseks tõestuseks, et Eesti on läbi aegade arvestatav mereriik olnud. Tegu on siiski ühega vähestest Eestis kahe sõja vahel riigi enda poolt ehitatud töölaevaga. Seega on ta tsaarivalitsuse tellitud ja nüüd Meremuuseumi uhkeimale töölaevale, jäälõhkujale Suur Tõll mõtteline järglane – aga seda juba väikeriigile omaste mõõtudega ja omaenda veeteede märgistamise ja korrashoiu vajadusi arvestav.